Õpivõrgustikud

Õpivõrgustik, kui teoreetiliselt arusaadav mõiste, kuid senini puudus reaalne kogemus osalemiseks vastavast õpikeskkonnas. Tegelikkuses võin öelda, et see mida ma varasemalt teadsin oli ilmselgelt liiga vähene, et mingisuguseid järeldusi teha.

Hetkel tunnistan, et kogu kursuse idee jõuab minuni alles häbiväärselt kuu aega hiljem, peale kursuse alguse kuupäeva. Pärast seda, kui saad aktiivselt osaleda õpivõrgustike veebipõhises töös, märkad, mis on õppekorralduse idee ning avastad selle võimalusi. Mis on minu jaoks õpivõrgustik? See on õpikeskkond, kus õppeprotsess toimub järmisest etappides:

• Õppesisu läbitöötamine: iseseisvalt või auditooriumis
• Õpitu reflekteerimine - õppija kirjeldab oma emotsioonid, mõtted, ideed või tekstitõlgendused blogisse. Kuigi näiliselt on see protsess oma emotsioonide kirjeldamine, mõtleb õppija aktiivselt kaasa ning õpitu kinnistub. Inimene on "sotsiaalne loom", üldiselt neile meeldib oma arvamust avaldada, ise asi kas avalikult ning isikut tuvastatuna. Inimesed armastad anonüümsus, see tagab oma ideede leviku, karmi kriitika, ilma et sellele järgneks sanktsioone või töö või eraelus. See on tihti põhjuseks, et miks anonüümne kommenteerimine aktiivne on. Kui avatud inimesele anda viieks minutiks mikrofon ja see teema teda huvitab on enam, kui kindel, et kaotatakse ajataju ning ületatakse ajalimiit. See ei ole küll teemas õpivõrgustikud, kuid tahtsin väga selgitada ideed, milles olen veendunud. Vabandust!
• Kommenteerimine on õppeprotsessi osa, kus ühes küljest motiveeritakse, kiidetakse autorit, teisest küljest on kriitika see, mis elavdab vestlust ning tekitab suuremat diskussiooni. Ma olen veenunud, et blogi keskkonnas kritiseerides tunneb inimene end turvalisemalt, kui silmast-silma. Õpivõrgustik toimib iseenesest ning suure töö teeb võrgustik iseenesest ja väga tulemuslikult.
• Õpetaja teeb kokkuvõtted järeldused ning annab õppuritele tagassidet.

Viimasel ajal olen küllaltki tihti olnud "naelutatud" arvuti külge ning lahendan ülesandeid, mis on õppetöös antud. Kindlasti on üheks asjaoluks kohusetunne oma tööd ära teha, kuid siiski tundub, et asi on ka millegis muus. Planeeritud töömahust 1 tund on kujunenud 2,5 tunnised blogimisedj a õppurite jälgimise. Kursuse alguses oli väga suures segaduses, siis paistab, et kogu idee siiski toimib. Huvi ennast väljendada! Ohuks on liiga hoogu sattumine.

Kui võrdlesin kahte õpivõrgustiku kursust, siis esiteks tegin üldised järeldused:

• Avatud kõigile huvilistele
• Õpivõrgustiku põhine kursus eeldab õppejõult äärmiselt põhjalikku ettevalmistust.
• Eeldab õppijalt äärmiselt kõrget motivatsiooni. Võrdleksin seda õppimiseks raamatust, kui erinevus väljendub selles, et asjast huvitatud saavad õpitu järgselt oma mõtteid jagada. Õppimiseks vajalikud resurssid on huvitatule kättesaadavad alates avatud raamatukogude loomisest. Loevad need, kellel on huvi.
• Hästi struktureeritud õppematerjalid (Hea kursuse eelduseks ka. õpikeskkondades) , õpivõrgustikes on õppija jaoks lihtsustatud seegi, et Erinevate raamatu peatükid on võimalik koondada ühe teema alla ning sinna saab integreerida abimaterjale (videosid, pilte jne)
• Suur rõhk õppeprotsessis on õppuri emotsioonidel.

Õpivõrgustike võrdlus:

Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud VS Plenk2010

• Keeruline on leida konkreetseid erinevusi. Põhiline erinevus on korralduses Plenk kotakttunde ei toimu ning kogu õppeprotsess toimub veebipõhiselt.

Hetkel tundub, et õpivõrgustikud on õppejõudude suur huvi, midagi uudset teha. See eeldab suurt energiat ja pigem on entusiasm, mis abistab. Äriidee see ei ole. Vähemalt lähiajal arvan, et kui õppur (vähemasti täiendõppes) saaks valida eelistataks pigem kontakttundi, sest hetkel ei ole õppurid millegi nii revolutioonilisega veel valmis. Hetkel püüavad osad õppurid harjuda veel kinnistes e-õppekekkondades toimuvates kursustes. Tsiteeriksin hetkel päevakorral olevat artikklit Eesti Postimehes ,mis on tekitanud elavat diskussiooni. "Kahjuks ei ole kõik õpetajad, kes ülikooliuste vahelt...välja astuvad, valmis IKT vahendeid uuel viisil kasutama – õpetajakoolitus ei anna neile selleks piisavaid teadmisi ja oskusi." Olen veendunud, et õppejõu koolitus peaks keskenduma eelkõige erialastele teadmistele, õpetajad peaksid olema teadlikud haridustehnoloogilistest võimalustest, kuid nende rakendamiskes peab olema meeskond, kes neid abistab. Ipad ei ole eduka õppeprotsessi eelduseks ning saab ka selleta. Õpivõrgustik on võimalus ning seda rakendada vastavalt sihtgrupi valmisolekule. Minul on õnneks hirm õpivõrgustike osas vaibunud.